Koostöö ei tähenda, et teeme kõike ühtmoodi. Koostöö algab sealt, kus mõtestame, mis on meie ühine eesmärk.

Ütlus „Kõik on uus septembrikuus“ on iga aastaga minu jaoks aina sügavama tähenduse omandanud. Kui kooliajal tähendas see uusi ilusaid vihikuid, jooksutosse ja ootusärevust, siis täna näen septembris võimalust vaadata otsa sellele, kuidas me koos tegutseme ja millist koostööd me tegelikult luua tahame.

Sest iga uus õppeaasta ei pea tähendama lihtsalt vana jätkamist. See võib olla võimalus teha korraks paus ja küsida: mida me oleme õppinud, mida me nüüd teisiti mõtestame ja millist väärtust tahame seekord koos luua?

Võib-olla ongi õppeaasta algus hea hetk mitte ainult uute eesmärkide, vaid ka iseenda arusaamade üle järele mõelda. Me kipume eeldama, et sõnadel on meie kõigi jaoks sama tähendus. Tegelikult anname sõnadele tähenduse oma kogemuste, varasemate suhete, väärtuste, ootuste ja harjumuste kaudu.

See, mida tähendab minu jaoks „hea koostöö“, on kujunenud minu kogemuste ja ootuste põhjal. Võib-olla tähendab koostöö minu jaoks seda, et saan teist inimest usaldada. Võib-olla seda, et mind kaasatakse otsustesse. Võib-olla seda, et mulle antakse vajalik info õigel ajal. Või hoopis seda, et kui olukord läheb keeruliseks, ei jää ma üksi.

Kui me ei ole oma võrgustikus saanud nende tähenduste ja ootuste üle ühiselt arutleda, võivad pinna alla koguneda rahulolematus ja väljendamata ootused, mis hakkavad omakorda takistama meie koostöö tulemuslikkust.

Miks mitte võtta see oluline hetk ja oma oluliste võrgustiku liikmetega korraks maha istuda, et sisuliselt läbi arutleda:

Mida me tegelikult mõtleme, kui ütleme „teeme koostööd“?

Mida mina isiklikult koostöö all mõistan?

Millest minu arusaam on kujunenud?

Milliseid ootusi ma teisele inimesele kaasa annan – ja kas olen need talle ka välja öelnud?

Sageli ei ole keeruline mitte see, et meil on erinevad arusaamad, vaid see, et me ei tea, et need on erinevad. Me eeldame, et teine inimene mõistab olukorda samamoodi nagu meie. Kui ta aga ei käitu meie ootuste kohaselt, hakkame tema käitumisele kiiresti tähendust ja hinnanguid andma – sageli enne, kui oleme küsinud, mida ta ise olukorrast mõtleb.

Me unustame uudishimu.

Võib-olla ongi üks teadliku koostöö alguspunkt mitte hinnang ega küsimus „Miks ta nii teeb?“, vaid „Mis on tema jaoks selles olukorras oluline?“

Ja võib-olla algab koostöö uuesti sealt, kus hinnangu asemel tekib küsimus:

„Mida ma praegu selle olukorra kohta veel ei tea?“

See ei tähenda, et peaksime oma kogemuses või tunnetes kahtlema. Küll aga aitab see eristada seda, mida me tegelikult teame, sellest, mida me oletame.

Mida ma näen ja mida oletan.

Thomas Gordon pakub selleks ühe praktilise tööriista – „käitumise akna“. See aitab vaadata olukorda justkui läbi akna ja kirjeldada seda, mida me konkreetselt näeme ja kuuleme, mitte seda, mida me selle põhjal järeldame.

Näiteks on üks asi öelda:
„Sa ei tee minuga üldse koostööd.“

Teine on kirjeldada seda, mida tegelikult näeme:
„Sa ei vastanud minu kolmele kirjale ja meie kokkulepitud kohtumisel ei olnud sul vajalikku infot kaasas.“

Esimene on hinnang. Teine kirjeldab vaadeldavat käitumist.

Koostöös aitab selline eristus vähendada eeldusi ja hoida fookuse sellel, mida saame ühiselt vaadelda ja arutada. See loob rohkem ruumi ka teise osapoole vaatenurgale ning võimaldab liikuda oletustelt täpsema ühise arusaama kujundamiseni.

Koostöö vajab ühiseid tähendusi.

Siit saab sündida järgmine oluline samm – rääkida läbi, mida me üksteiselt ootame ja millist koostööd me tegelikult luua tahame.

Sest koostöö ei vaja alati rohkem kohtumisi, rohkem infot ega rohkem tegemist. Vahel vajab see lihtsalt rohkem ühist mõistmist.

See tähendab, et julgeme oma erinevad arusaamad nähtavaks teha, loome ühiselt selleks kõigi osapoolte jaoks turvalise ruumi ja aktsepteerime erinevaid arvamusi.

Seda eriti siis, kui ühise eesmärgi nimel töötavad nii erinevad osapooled – õpilane, vanem, õpetaja, tugispetsialist või juht. Igaühel neist on oma vaatenurk, kogemus, vastutus ja ootused. Koostöö ei tähenda nende erinevuste kaotamist. Pigem aitab hea koostöö neid erinevusi arvesse võtta ning leida koht, kus meie ühine eesmärk muutub selgemaks. Kuidas tegutseme nii, et me kõik oleks hoitud.

Sest suhted – olgu need perekonnas, koolis, meeskonnas või eri valdkondade spetsialistide vahel – ei püsi ainult headel kavatsustel.

Need vajavad teadlikku arutelu, mõtestamist ja ümbermõtestamist.

Ja võib-olla on õppeaasta alguses üks kõige olulisemaid küsimusi hoopis üks lihtsamaid:

„Kuidas Sina seda näed?“