Piiride seadmisest, eristumisest ja julgusest jääda iseendaks ka kõige lähedasemates suhetes.

„Sa oled viimasel ajal nii ülbeks läinud!”

„Sinuga ei saa enam üldse arvestada.”

„Varem sa küll selline ei olnud.”

„Mis sul nüüd viga on, et sa kõike nii isiklikult võtad?”

Kas oled midagi sellist kuulnud pärast seda, kui oled hakanud rohkem enda eest seisma? Võib-olla oled esimest korda keeldunud millestki, millega oled aastaid nõustunud. Võib-olla ei soovi sa enam iga tüli ära siluda, kõigi ootustele vastata või võtta vastutust teiste inimeste tunnete eest.

Ja ühtäkki oled kellegi silmis muutunud isekaks, tänamatuks või ülbeks.

Aga mis siis, kui sa ei olegi muutunud ülbemaks? Mis siis, kui oled hoopis hakanud paremini mõistma, kus lõpeb sinu vastutus ja algab kellegi teise oma?

Mõnikord võib see, mida teised nimetavad ülbuseks, olla märk kasvavast eristumisvõimest – oskusest jääda iseendaks ka siis, kui sinu vajadused, väärtused või seisukohad ei ühti lähedaste omadega.

Miks on nii raske öelda „ei”?

Me õpime juba lapsena, mida tuleb teha selleks, et tunda end armastatu, aktsepteeritu ja teiste jaoks olulisena.

Mõnes peres on eriarvamused loomulik osa koosolemisest. Laps võib vanemaga mitte nõustuda, väljendada pettumust või teha teistsuguseid valikuid, ilma et see seaks ohtu nendevahelise läheduse.

Teistes peredes võib aga kujuneda vaikiv kokkulepe: selleks, et säiliks rahu, tuleb kohaneda.

Laps võib õppida, et ema kurvastamine on lubamatu, isa ärritumist tuleb vältida või oma vajadustest rääkimine on isekas. Mõnikord ei ütle keegi seda otsesõnu. Piisab korduvatest kogemustest, kus eriarvamusele järgneb solvumine, vaikimine, süütunde tekitamine või emotsionaalne eemaldumine.

Nii võib lapsest kasvada täiskasvanu, kes oskab suurepäraselt märgata teiste inimeste vajadusi, kuid kellel on keeruline vastata küsimusele: „Mida mina tegelikult tahan?”

Võib-olla oled märganud, et ütled küll „ei”, kuid veedad seejärel terve õhtu mõeldes, kas tegid kellelegi liiga. Või tunned pahameelt, et sinult pidevalt midagi oodatakse, aga kui järgmine palve tuleb, kuuled ennast jälle nõustumas.

Mõnikord on kõige keerulisem just see vastuolu: sa tead, mida soovid, kuid teise inimese võimalik pettumus tundub raskem taluda kui oma vajadustest loobumine.

Nii võib juhtuda, et oled teistega arvestades väga osav, kuid iseendaga arvestamine nõuab sinult märksa suuremat pingutust.

Eristumine – oskus olla suhtes ilma iseennast kaotamata

Süsteemse pereteraapia üks keskseid mõisteid on eristumine (differentiation of self), mida käsitles põhjalikult pereteraapia teoreetik Murray Bowen.

Eristumine tähendab võimet säilitada oma mõtlemine, väärtused ja emotsionaalne tasakaal ka olukordades, kus lähedased inimesed tunnevad, mõtlevad või soovivad midagi muud.

See ei tähenda sõltumatust kõigist teistest ega vajadust alati oma tahtmist saada.

Pigem tähendab see oskust olla suhtes nii, et me ei kaota iseennast.

Näiteks võin ma armastada oma vanemaid, ilma et peaksin kõigi nende otsustega nõustuma. Ma võin mõista oma partneri pettumust, ilma et peaksin tema enesetunde parandamiseks oma vajadustest loobuma. Ma võin öelda „ei” ja taluda seda, et teine inimene ei ole minu vastusega rahul.

Calatrava ja kolleegide (2022) teaduskirjanduse ülevaade, mis hõlmas 295 uurimust, leidis ulatuslikku toetust eristumisvõime seostele psühholoogilise heaolu, paarisuhte kvaliteedi ja põlvkondadevaheliste suhetega.

Eristumine ei tähenda aga seda, et inimene ei tunne enam ärevust, süüd või hirmu. Oluline on hoopis see, kas need tunded juhivad automaatselt tema käitumist.

On ju üsna lihtne jääda iseendaks, kui kõik meiega nõustuvad. Hoopis keerulisem on seda teha siis, kui inimene, kelle heakskiit on meile oluline, ütleb: „Ma olen sinus väga pettunud.”

Miks on just päritoluperes piiride seadmine nii keeruline?

Täiskasvanuna võime elada oma vanematest sadade kilomeetrite kaugusel, olla majanduslikult iseseisvad, kasvatada lapsi ja teha olulisi eluotsuseid.

Ometi võime ühe telefonikõne jooksul tunda end jälle väikese lapsena, kes kardab ema pahameelt või isa pettumust.

Päritoluperes kujunenud suhtemustrid ei kao automaatselt täisealiseks saades.

Võime endiselt tunda kohustust olla see mõistlik laps, kes ei tekita probleeme. Või see, kes peab vanemate omavahelisi pingeid leevendama. Või see, kelle ülesanne on hoida perekonda koos.

Kujutame ette täiskasvanud tütart, kes on aastaid olnud oma ema peamine kuulaja ja toetaja.

Ema helistab talle peaaegu iga päev, räägib oma muredest, konfliktidest abikaasaga ja pettumustest teiste pereliikmete suhtes. Tütar kuulab, rahustab, pakub lahendusi ning tunneb end halvasti, kui ta ei saa ema aidata.

Ühel päeval ütleb tütar:

„Ema, ma saan aru, et sul on raske, aga ma ei jaksa praegu sellest rääkida. Ma soovin täna õhtul oma perega aega veeta.”

Ema vastab:

„Nojah, eks ma pean siis ise hakkama saama. Sa oled ikka väga muutunud.”

Tütar tunneb süüd. Ta tahaks oma sõnad tagasi võtta, ema rahustada ja kinnitada, et ta on endiselt hea tütar.

Just siin toimub midagi olulist.

Tütar on proovinud muuta senist suhtemustrit. Ta ei ole öelnud, et ema mured pole tähtsad. Ta ei ole suhet katkestanud. Ta on väljendanud oma vajadust ja piiri.

Kuid ema võib kogeda seda muutust tõrjumisena, sest senine viis lähedust ja toetust saada ei toimi enam endisel kujul.

Kui üks inimene muudab oma tavapärast käitumist, peab ka ülejäänud suhtesüsteem selle muutusega kuidagi kohanema.

Kui üks pereliige muutub, puudutab see ka teisi

Vaatame seda olukorda korraks laiemalt.

Kui tütar on aastaid olnud ema peamine kuulaja ja rahustaja, võib see olla aidanud emal toime tulla ka pingetega oma paarisuhtes. Ema saab tütrele rääkida sellest, mis teda abikaasa juures häirib, ilma et peaks tingimata nende teemadega oma paarisuhtes tegelema.

Tütre jaoks võib ema aitamine omakorda tähendada võimalust tunda end vajaliku ja olulise inimesena.

Nii võib kujuneda suhtemuster, milles mõlemal on oma osa, kuigi kumbki ei pruugi seda teadlikult märgata.

Kui tütar hakkab oma piire muutma, võib see tuua nähtavale küsimused, millega teised pereliikmed peavad nüüd ise tegelema.

Seetõttu ei ole piiride seadmine alati ainult kahe inimese vaheline küsimus. Mõnikord muudab see kogu perekonna senist viisi pingetega toime tulla.

See ei tähenda tingimata, et keegi sooviks teadlikult teist kontrollida. Mõnikord on muutusele vastupanu hoopis ärevuse väljendus: „Kui sa enam nii ei käitu nagu varem, siis mis meie suhtest saab?”

Józefczyki (2023) uurimus eristumisvõime põlvkondadevahelisest edasikandumisest toetab Boweni teooria arusaama, et vanemate ja laste eristumisprotsessid on omavahel seotud. Seejuures ei ole tegemist muutumatu saatusega, vaid mitmetest teguritest mõjutatud arenguprotsessiga.

Kui õpin oma peres teisiti käituma, võib muutuda ka muu elu

Päritoluperes piiride seadmine on oluline mitte ainult sellepärast, et meie suhted vanemate ja õdede-vendadega võiksid muutuda.

Sellel võib olla märksa laiem tähendus.

Mõtle korraks, kui paljudes erinevates suhetes võime kasutada sarnast viisi pingetega toime tulla.

Inimene, kes ei julge emale „ei” öelda, võib tunda samasugust raskust oma ülemusele keeldumisel.

Inimene, kes on harjunud vanemate erimeelsusi lahendama, võib võtta ka paarisuhtes enda kanda vastutuse kõigi konfliktide silumise eest.

Inimene, kes on õppinud, et teiste pettumus tähendab tema läbikukkumist, võib lapsevanemana kogeda suurt süütunnet iga kord, kui tema laps on seatud piiride pärast pahane.

Süsteemses mõtlemises kasutatakse mõistet isomorfsus, millega kirjeldatakse sarnaste suhtemustrite või korralduspõhimõtete ilmnemist erinevates süsteemides.

See aitab mõista, kuidas ühes suhtes tuttavaks saanud viis ennast väljendada, konflikte vältida või teiste tunnetega toime tulla võib ilmneda ka mujal.

Kuid siin peitub ka oluline võimalus.

Kui olen õppinud ühes tähenduslikus suhtes teisiti käituma, võib mul olla lihtsam seda oskust kasutada ka teistes suhetes.

Tuleme tagasi ema ja tütre näite juurde.

Kui tütar suudab jääda oma otsuse juurde ka siis, kui ema on pettunud, saab ta kogemuse, et teise inimese rahulolematus ei tähenda tingimata suhte lõppu.

Ta õpib taluma ebamugavust, mis tekib siis, kui tema soovid ei ühti teise inimese ootustega.

Võib-olla märkab ta mõne aja pärast, et suudab ka tööl öelda: „Ma ei saa seda lisaülesannet praegu võtta.”

Või partnerile: „Ma saan aru, et sina soovid teisiti, aga minu jaoks on see oluline.”

Või oma lapsele: „Ma mõistan, et oled pettunud, aga minu otsus jääb samaks.”

Ta ei pruugi enam vajada iga eriarvamuse järel kinnitust, et teine inimene teda endiselt armastab või hindab.

See ei tähenda, et üks õnnestunud piiride seadmine muudaks automaatselt kõiki suhteid. Küll aga võib korduv kogemus, et suudan väljendada oma vajadusi ja taluda teise inimese reaktsiooni, toetada uute suhtlemisviiside kujunemist.

Nii võib muutus ühes olulises suhtes avada võimalusi ka teistes eluvaldkondades.

Rodríguez-Gonzáleze ja kolleegide (2023) pikaajaline uuring Hispaania ja Ameerika Ühendriikide paaridega näitas, et kõrgem eristumisvõime oli üldiselt seotud parema paarisuhte kvaliteediga ning väiksema kiindumusärevusega. Tulemused toetasid eristumise olulisust lähisuhetes, kuigi seosed varieerusid uuritud rühmade lõikes.

Piiride seadmine ei tähenda teiste tunnete eiramist

Mõnikord räägitakse piiridest viisil, mis jätab mulje, nagu peaksime lihtsalt lõpetama teiste arvamuse arvestamise.

„Ma ei võlgne kellelegi midagi.”

„Kui talle ei meeldi, on see tema probleem.”

„Mina olen nüüd selline ja teised peavad leppima.”

Kuid eristumine ei tähenda ükskõiksust.

On oluline vahe, kas ma väljendan oma vajadust, olles valmis kuulama ka teist inimest, või kasutan piiride seadmist põhjendusena, et mitte arvestada oma käitumise mõjuga.

Vaatame kahte võimalikku vastust.

Esimene:

„Ma ei viitsi enam sinu probleemidega tegeleda. Saa ise hakkama.”

Teine:

„Ma näen, et see olukord teeb sulle haiget. Ma tahan sind kuulata, aga täna mul selleks jaksu ei ole. Räägime homme.”

Mõlemal juhul keeldub inimene hetkel kuulaja rollist, kuid nende sõnumite mõju suhtele võib olla väga erinev.

Esimene võib väljendada eemaldumist või pahameelt. Teine võimaldab jääda kontakti nii iseenda kui ka teise inimesega.

Eristumine ei tähenda seda, et ma ei hooli sinu tunnetest.

See tähendab, et ma võin sinu tunnetest hoolida, ilma et peaksin võtma vastutuse nende muutmise eest.

Seejuures ei tähenda terve piir alati „ei” ütlemist. Mõnikord on eristumise väljendus hoopis teadlik „jah” – otsus kedagi aidata või teha kompromiss, ilma et seda juhiks hirm, süütunne või kohustus kõigile meeldida.

Miks võib piiride seadmine alguses suhteid keerulisemaks muuta?

Kui oleme harjunud olema alati kättesaadavad, vastutulelikud ja teiste soovidega arvestavad, võib esimene „ei” tekitada ootamatult tugevaid reaktsioone.

Mitte ainult teistes, vaid ka meis endis.

Võime tunda süüd, ärevust või hirmu suhte kaotamise ees. Võime hakata ennast õigustama, liiga pikalt selgitama või oma otsust korduvalt ümber mõtlema.

Mõnikord on lihtsam loobuda oma piirist kui taluda teise inimese pettumust.

Siin muutub eristumine praktiliseks oskuseks.

Kas ma suudan jääda oma läbimõeldud otsuse juurde ka siis, kui teine inimene ei ole sellega rahul?

Kas ma suudan kuulata tema pettumust ilma automaatselt ennast süüdistamata?

Kas ma suudan eristada teise inimese tundeid enda vastutusest?

Kas ma saan muuta oma otsust seetõttu, et olen saanud uut olulist teavet, mitte ainult selleks, et ärevus kaoks?

Eristumise eesmärk ei ole muutuda jäigaks. Vastupidi – mida vähem juhib meie käitumist hirm teise inimese reaktsiooni ees, seda vabamalt saame teha ka teadlikke kompromisse.

Kas ma olen muutunud isekaks või õppinud enda eest seisma?

Võib-olla aitab sellele küsimusele vastata üks lihtne eristus.

Kui ma ütlen „ei”, siis kas ma soovin teist inimest karistada, kontrollida või talle haiget teha? Või püüan väljendada oma tegelikke võimalusi, vajadusi ja piire?

Kas ma suudan tunnistada, et minu otsus võib teisele inimesele pettumust valmistada, ilma et peaksin sellepärast oma otsusest loobuma?

Kas ma olen valmis kuulama ka teise inimese vaatenurka?

Kas ma suudan öelda „jah” vabast tahtest, mitte süütundest või hirmust?

Eristumine ei väljendu selles, kui sageli me ütleme „ei”.

See väljendub selles, kui teadlikult ja vabalt saame öelda nii „jah” kui ka „ei”.

Oluline on ka mõista, et piiride seadmine ei taga alati suhte paranemist. Mõnikord vajavad lähedased aega, et muutusega kohaneda. Mõnikord toob muutus nähtavale pikaajalised pinged, mida varem välditi.

Ja mõnikord selgub, et teine inimene ei olegi valmis meie vajaduste või iseseisvusega arvestama.

Eristumine ei tähenda, et peame iga hinna eest suhtesse jääma. Samuti ei tähenda see, et iga keeruline suhe tuleks katkestada. Vägivaldsetes või ähvardavates suhetes on esmatähtis turvalisus, mitte kontakti säilitamine.

Kui ma tean, mida peaksin muutma, aga ei suuda seda teha

Mõnikord ei ole probleem selles, et me ei oska piire seada või oma vajadusi sõnastada.

Me võime väga hästi teada, mida tahaksime öelda. Võime olla seda isegi korduvalt harjutanud.

Aga kui istume oma ema, isa või partneri vastas, avastame, et käitume jälle täpselt samamoodi nagu varem.

Me vaikime, nõustume, õigustame ennast või hakkame teist inimest rahustama.

Hiljem oleme enda peale pahased: „Miks ma jälle nii tegin?”

Süsteemse pereteraapia vaatenurgast ei ole küsimus üksnes suhtlemisoskuses või tahtejõus. Oluline on mõista, kuidas meie käitumine on seotud lähedaste suhete, neis kujunenud rollide, ootuste ja ärevusega.

Teraapias saame uurida, millal ja kuidas need mustrid on kujunenud, mis neid tänaseni alal hoiab ning mis muudab teisiti käitumise keeruliseks.

Mõnikord on oluline märgata ka seda, mida me ise kardame kaotada, kui lõpetame teiste ootustele vastamise.

Kas kardame konflikti? Läheduse kadumist? Süütunnet? Või seda, et me ei ole enam teiste jaoks sama vajalikud?

Eristumise õppimine ei tähenda tingimata suhete katkestamist või teistest eemaldumist. See võib tähendada hoopis võimalust luua lähedasemaid ja ausamaid suhteid, kus mõlema inimese vajadustel on ruumi.

„Sa oled nii ülbeks läinud!”

Järgmine kord, kui keegi sulle nii ütleb, tasub korraks mõelda.

Võib-olla oled tõesti muutunud järsemaks, vähem tähelepanelikuks või hakanud oma vajadusi väljendama viisil, mis teeb teistele haiget. Seda võimalust ei pea eitama.

Aga võib-olla oled lihtsalt lõpetanud automaatse nõustumise.

Võib-olla ei võta sa enam enda kanda vastutust, mis sulle ei kuulu.

Võib-olla julged esimest korda väljendada eriarvamust, ilma et peaksid kohe vabandama.

Ja võib-olla on sinu muutus raske just nende inimeste jaoks, kes on harjunud sinu varasema kohanemisega.

Küpsus ei tähenda, et me ei vajaks enam teisi inimesi. See tähendab, et saame olla teistega lähedased, ilma et peaksime selleks iseendast loobuma.

Sest võib-olla ei ole kõige olulisem õppida sagedamini „ei” ütlema.

Võib-olla on kõige olulisem õppida, et eriarvamus ei pea tähendama suhte kaotamist.

Ja et me ei pea valima kahe võimaluse vahel: kas olla teistega lähedane või jääda iseendaks.

Me võime õppida mõlemat.

Kui tunned, et mõistad oma suhtemustreid, kuid nende muutmine on endiselt keeruline

Pereteraapia aitab uurida, mis sind vanade mustrite juurde tagasi viib, kuidas sinu käitumine on seotud lähedaste suhetega ning milliseid uusi võimalusi saad nendes suhetes luua.

Teraapiasse võib pöörduda ka üksi. Päritoluperes kujunenud suhete ja rollide mõtestamiseks ei pea kõik pereliikmed teraapias osalema.

Tutvu pere- ja individuaalteraapia võimalustega või võta ühendust, et arutada, kas teraapia võiks sind aidata.

Kasutatud kirjandus

Calatrava, M., Martins, M. V., Schweer-Collins, M., Duch-Ceballos, C., & Rodríguez-González, M. (2022). Differentiation of self: A scoping review of Bowen Family Systems Theory’s core construct. Clinical Psychology Review, 91, Article 102101. https://doi.org/10.1016/j.cpr.2021.102101

Józefczyk, A. (2023). Multigenerational transmission of differentiation of self—Toward a more in-depth understanding of Bowen’s theory concept. Journal of Marital and Family Therapy, 49(3), 634–653. https://doi.org/10.1111/jmft.12645

Rodríguez-González, M., Bell, C. A., Pereyra, S. B., Martínez-Díaz, M. P., Schweer-Collins, M., & Bean, R. A. (2023). Differentiation of self and relationship attachment, quality, and stability: A path analysis of dyadic and longitudinal data from Spanish and U.S. couples. PLOS ONE, 18(3), Article e0282482. https://doi.org/10.1371/journal.pone.0282482