Lühidalt: last ei pea kartma liiga palju märgata või tunnustada. Küll aga tasub tähele panna, kas kiitus väljendab siirast rõõmu ja märkamist või annab lapsele pidevalt hinnanguid tema väärtuse, võimete ja saavutuste kohta.

„Ära teda nii palju kiida, muidu läheb uhkeks.“

„Meid omal ajal küll iga väikese asja eest ei kiidetud.“

„Miks ma pean last kiitma asjade eest, mis on iseenesestmõistetavad?“

„Aga mina tahan, et minu laps kasvaks teadmisega, et ta on väärtuslik ja armastatud.“

Need on mõtted, mida ma sageli vanematega vesteldes kuulen. Mõni on kasvanud peres, kus tunnustust jagati harva. Teine mäletab, et kiitust sai eelkõige heade hinnete, saavutuste või eeskujuliku käitumise eest. Kolmas püüab teadlikult pakkuda oma lapsele midagi sellist, millest ta ise puudust tundis.

Soov oma last märgata ja tunnustada on mõistetav. Aga kas kiitmine on alati kasulik? Kas last on võimalik liiga palju kiita? Ja mis vahe on kiitmisel ning tunnustamisel?

Küsimus ei ole ainult selles, kui palju me oma lapsi kiidame, vaid selles, mida meie sõnad lapsele tema enda ja meie suhte kohta õpetavad.

Kas last võib liiga palju kiita ja millal muutub kiitus kahjulikuks?

Kiitus ei ole iseenesest halb. Vastupidi, lapse jaoks on oluline kogeda, et vanem märkab tema pingutusi, õnnestumisi ja panust.

Uuringud näitavad aga, et erinevad kiitmise viisid võivad lapsele mõjuda erinevalt (Brummelman et al., 2017; Gunderson et al., 2018).

Näiteks on oluline vahe, kas ütleme:

• „Sa oled kõige targem laps maailmas!“
• „Märkasin, et proovisid ülesannet lahendada mitut moodi, enne kui lahenduse leidsid.“

Esimene lause annab lapsele hinnangu tema omaduste kohta. Teine kirjeldab midagi, mida laps tegi ja mille üle tal endal on võimalik mõelda.

Brummelman ja kolleegid (2017) uurisid 120 Hollandi vanema ja lapse paari ning leidsid, et ülepaisutatud kiitus ennustas laste madalamat enesehinnangut. Kõrgema enesehinnanguga laste puhul oli see seotud ka suurema nartsissistliku enesekuvandiga.

See ei tähenda, et üks vaimustunud „Sa oled imeline!“ last kahjustaks. Küll aga osutab uuring sellele, et pidevalt ülivõrdes antud hinnangud ei pruugi toetada lapse enesekindlust nii, nagu vanem loodab.

Laps võib hakata tajuma, et ta peabki alati olema erakordne, parim või teistest tublim.

Aga mis saab siis, kui tal midagi ebaõnnestub?

Terve enesehinnangu kujunemiseks ei pea laps tundma, et ta on kõigist parem. Ta vajab kogemust, et ta on väärtuslik ka siis, kui kõik ei õnnestu.

Lapse kiitmine ja tunnustamine – mis on nende erinevus?

Kiitmine sisaldab sageli hinnangut.

„Sa oled nii tubli!“

„Sa oled väga hea laps!“

„Sa oled meil kõige osavam!“

Need laused võivad olla öeldud siirast rõõmust ja armastusest. Probleem ei ole sõnades „tubli“ või „hea“, vaid selles, kui lapse tagasiside piirdub peamiselt hinnangutega.

Kui vanem ütleb „Tubli!“, ei pruugi laps teada, mida vanem tegelikult märkas või mille üle rõõmustas.

Tunnustamine võimaldab minna sammu võrra kaugemale. See aitab lapsel mõista, milline tema tegevus teist inimest mõjutas, milliseid oskusi ta kasutas või kuidas ta ise keerulise olukorraga toime tuli.

Gundersoni ja kolleegide (2018) pikaajaline uuring näitas, et varases lapsepõlves saadud protsessikeskne kiitus oli seotud lapse hilisema arusaamaga võimete arendatavusest ning selle kaudu ka neljanda klassi õpitulemustega.

Näiteks:

„Nägin, et sa aitasid vennal mänguasjad kokku korjata, kuigi ta polnud seda palunud.“

Või:

„Märkasin, et sul oli raske, aga sa proovisid uuesti.“

Need sõnumid annavad lapsele konkreetset tagasisidet, ilma et kogu tema olemusele antaks hinnangut.

Gordoni tunnustav mina-sõnum: kuidas öelda lapsele, et ta on mulle oluline?

Psühholoog Thomas Gordon rõhutas, et vanema ja lapse vahelise suhte kujunemisel on oluline vastastikune mõistmine, aktsepteerimine ja oskus väljendada oma tegelikke tundeid ilma teist inimest hindamata või süüdistamata (Gordon, 2000).

Gordoni suhtlemismudelis kasutatakse mina-sõnumeid oma tunnete, vajaduste ja teise inimese käitumise mõju väljendamiseks. Lisaks probleemolukordades kasutatavatele vastanduvatele mina-sõnumitele on mudelis olulisel kohal ka positiivsed, sealhulgas tunnustavad mina-sõnumid (Gordon Training International, n.d.).

Tunnustav mina-sõnum võimaldab vanemal väljendada lapsele siiralt, kuidas tema tegevus vanemat mõjutas ja milliseid positiivseid tundeid see tekitas.

Sõnum võib sisaldada kolme osa:

1. Mida ma märkasin? Konkreetne tegevus või olukord.
2. Kuidas see mind mõjutas? Mis selle tulemusel juhtus või muutus?
3. Mida ma tundsin? Milline oli minu siiras emotsioon?

Näiteks:

„Kui sa täna ise laua ära koristasid, jäi mul rohkem aega meie õhtuseks koosolemiseks. Mul oli selle üle väga hea meel.“

Või:

„Kui sa mulle oma murest rääkisid, tundsin rõõmu, et usaldasid seda minuga jagada.“

Siin on oluline erinevus.

Vanem ei ütle lapsele, milline ta peab olema, vaid räägib sellest, mida lapse tegevus tema jaoks tähendas.

See on suhtlemine kahe inimese vahel, mitte ühe inimese hinnang teisele.

Protsessikeskne kiitus ja tunnustav mina-sõnum – milles seisneb erinevus?

Siin tasub teha üks oluline eristus.

Viimase kümnendi teadusuuringutes on pööratud tähelepanu protsessikesksele kiitusele, mille puhul vanem märkab lapse pingutust, kasutatud strateegiaid või õppimist. Näiteks: „Sa proovisid mitut lahendust ega andnud kohe alla.“

Selline tagasiside võib toetada lapse arusaama, et oskused ja võimed on arendatavad (Gunderson et al., 2018).

Gordoni tunnustav mina-sõnum lähtub aga teistsugusest eesmärgist. Selle keskmes ei ole lapse õppimise või käitumise suunamine, vaid vanema enda siira positiivse kogemuse väljendamine (Gordon, 2000).

Näiteks:

• Protsessikeskne kiitus: „Sa harjutasid seda lugu mitu päeva ja nüüd mängid seda juba palju kindlamalt.“
• Tunnustav mina-sõnum: „Kui sa mulle täna oma harjutatud loo ette mängisid, tundsin suurt rõõmu. Mulle meeldis sind kuulata.“

Esimene sõnum juhib lapse tähelepanu tema arengule ja pingutusele. Teine annab talle teada, millise meeldiva kogemuse tema tegevus vanemale pakkus.

Mõlemal on suhtlemises oma koht, kuid neid ei peaks käsitlema ühe ja sama võttena.

Tunnustav mina-sõnum ei ole lihtsalt pehmem või viisakam viis last kiita. Selle väärtus seisneb võimaluses jagada lapsega oma tegelikke tundeid ning muuta suhtes nähtavaks see, mis on meile oluline.

Seejuures ei pea iga tunnustus olema kolmeosaline. Mõnikord piisab täiesti lausest:

„Mul oli sinuga täna nii tore.“

Või:

„Ma olen rõõmus, et sa mulle sellest rääkisid.“

Oluline on siirus, mitte täiuslik sõnastus.

Samuti ei pea tunnustamise eesmärk olema lapse käitumise muutmine. Mõnikord on kõige olulisem lihtsalt anda teisele inimesele teada, et tema olemasolu või tegevus on meile rõõmu valmistanud.

Teadusuuringud protsessikeskse kiituse kohta ei tõesta otseselt Gordoni tunnustava mina-sõnumi tõhusust. Küll aga võimaldavad need mõista, miks tasub eristada hinnangulist kiitust, konkreetset tagasisidet ja suhtes väljendatud siirast tunnustust.

Mida ütlevad viimase kümne aasta uuringud?

Viimase kümnendi teadustöödes on pööratud tähelepanu sellele, kuidas kiituse sisu, siirus ja kontekst mõjutavad lapse arengut.

1. Pingutuse ja õppimisprotsessi märkamine toetab arengut.

Gundersoni ja kolleegide (2018) pikaajalises uuringus leiti, et väikelapseeas saadud protsessikeskne kiitus oli seotud hilisema õpiedukusega. Seost vahendas lapse arusaam sellest, et võimed võivad õppimise ja harjutamise kaudu areneda.

See ei tähenda, et vanem peaks iga pingutust kiitma. Oluline on märgata ka lapse kasutatud strateegiaid, õppimist ja edasiminekut.

2. Ülepaisutatud kiitus ei ole tingimata parem.

Brummelman ja kolleegid (2017) leidsid, et ülepaisutatud kiitus oli seotud lapse hilisema madalama enesehinnanguga. Uuring näitab, et lapse toetamiseks ei ole vaja iga saavutust erakordseks nimetada.

3. Rohkem kiitust ei tähenda automaatselt paremat käitumist.

Weeland ja kolleegid (2022) uurisid 387 vanema ja lapse paari. Kuigi vanemlusprogramm suurendas kiitmist ja vähendas vanemate hinnangul laste käitumisprobleeme, ei selgitanud kiitmise suurenemine iseenesest programmi mõju.

Konkreetne, käitumist kirjeldav kiitus näitas mõningaid soodsamaid seoseid kui üldine kiitus.

4. Lapse enesehinnang vajab enamat kui kiitust.

Lapse enesehinnangu toetamisel on oluline eristada tema väärtust inimesena tema saavutustest ja käitumisest. Brummelmani ja kolleegide (2017) tulemused osutavad, et isegi positiivsena mõeldud tagasiside võib olla seotud soovimatute tagajärgedega, kui see loob lapsele ülepaisutatud ootusi.

Uuringud ei tõesta otseselt, et Gordoni tunnustav mina-sõnum oleks teistest tunnustamisviisidest tõhusam. Küll aga on selle põhimõtted kooskõlas teadusuuringutega, mis rõhutavad realistliku ja konkreetse tagasiside olulisust.

„Mind ei kiitnud lapsena keegi, aga ma sain ju hakkama.“

See on lause, mida tasub veidi lähemalt uurida.

Paljud tänased vanemad on kasvanud ajal, mil kiitmist peeti pigem erandiks. Hea käitumine oli iseenesestmõistetav. Kui laps sai koolis hea hinde, võidi küsida, miks see veel parem ei olnud. Kui kodused tööd said tehtud, oli see lihtsalt tema kohustus.

Mõnes peres väljendati hoolimist tegudega, kuid tunnetest räägiti vähe.

See ei tähenda, et neis peredes poleks olnud armastust.

Küll aga võis lapsel jääda puudu kogemusest, et tema pingutusi, mõtteid või kohalolu märgatakse ja väärtustatakse.

Täiskasvanuna võib inimene olla edukas, vastutustundlik ja toimekas, kuid tunda endiselt, et ta pole piisavalt hea.

Mõnikord on keeruline ka tunnustust vastu võtta. Kui keegi ütleb midagi head, tekib tahtmine seda pisendada:

„Ah, mis nüüd mina.“

„See polnud midagi erilist.“

„Oleks võinud paremini.“

Ja kui inimene ise pole lapsena palju tunnustust kuulnud, ei pruugi tal olla lihtne seda ka oma lapsele väljendada.

Mitte sellepärast, et ta ei hooliks, vaid sellepärast, et selline suhtlemisviis ei ole talle tuttav.

Me ei anna oma lastele edasi ainult sõnu, vaid ka suhtemustreid

Perekonna süsteemsest vaatenurgast ei kujune meie vanemlik käitumine tühjalt kohalt.

Me tuleme oma päritoluperest kaasa kogemustega selle kohta, kuidas väljendatakse hoolimist, kuidas reageeritakse eksimustele, millal tuntakse uhkust ja millest pigem vaikitakse.

Geeraerts ja kolleegid (2025) analüüsisid 24 pikaajalist kolme põlvkonda hõlmanud uuringut ning leidsid, et vanemluses esineb põlvkondadevahelist järjepidevust. Seosed olid üldiselt väikesed, kuid statistiliselt olulised.

See tähendab, et meie lapsepõlv võib mõjutada seda, kuidas me ise vanemana käitume, kuid ei määra meie valikuid lõplikult.

Mõni vanem kordab tuttavaid mustreid peaaegu märkamatult.

Teine otsustab teadlikult teha vastupidi.

Kui teda ennast vähe kiideti, võib ta soovida oma last tunnustada igal võimalusel.

See on mõistetav soov, kuid siingi tasub endalt küsida:

Kas ma märkan oma lapse tegelikke vajadusi või püüan talle anda kõike seda, millest mina ise lapsena ilma jäin?

Need kaks ei pruugi alati kattuda.

Laps ei vaja lakkamatut kinnitust, et ta on tubli. Ta vajab vanemat, kes tunneb tema vastu huvi, kuulab teda, suudab temaga eriarvamusele jääda ja annab talle võimaluse ise areneda.

Kas tunnustamine võib muutuda ka surveks?

Jah, eriti siis, kui tunnustusest saab vahend lapse käitumise juhtimiseks.

Näiteks:

„Mulle nii meeldib, kui sa oled hea laps ja ei vaidle vastu.“

Esmapilgul võib see kõlada positiivselt. Samas võib laps kuulda sellest sõnumit, et vanemale meeldimiseks peab ta olema nõustuv ja mugav.

Või:

„Ma olen sinu üle uhke ainult siis, kui sa endast maksimumi annad.“

Selline lause võib siduda vanema heakskiidu lapse sooritusega.

Uurimistulemused osutavad, et ülepaisutatud kiitus võib seostuda lapse enesehinnangu jaoks ebasoodsate tulemustega (Brummelman et al., 2017). See annab põhjust pöörata tähelepanu ka sellele, milliseid ootusi vanema sõnad lapsele edasi annavad.

Tunnustav mina-sõnum ei tähenda, et vanem peaks lapse käitumisega alati rahul olema. Samuti ei tähenda see, et vanem ei võiks väljendada pettumust, seada piire või anda kriitilist tagasisidet.

Oluline on, et laps ei peaks oma väärtust vanema silmis pidevalt välja teenima.

Laps võib kogeda vanema rahulolematust oma käitumisega, ilma et ta peaks kahtlema vanema armastuses.

Kuidas last tunnustada? 5 näidet igapäevaelust

Järgmised näited aitavad märgata erinevust üldise kiituse ja tunnustava mina-sõnumi vahel.

Need ei ole laused, mida peaks pähe õppima.

Pigem on see võimalus muuta oma tähelepanu suunda: lapse hindamiselt lapse märkamisele ja oma kogemuse jagamisele.

Samuti ei pea laps iga kord midagi saavutama või teiste heaks tegema, et kuulda vanemalt midagi head.

„Mulle meeldib sinuga koos aega veeta.“

„Mul on hea meel, et sa olemas oled.“

Ka need on olulised sõnumid.

Soe ja avatud suhe ei teki ainult headest sõnadest

Kui vanem ütleb lapsele sageli midagi tunnustavat, kuid ei kuula teda siis, kui laps on kurb, vihane või eriarvamusel, võib suhtesse jääda vastuolu.

Laps õpib vanema suhtumist tundma kõigis nendes olukordades.

Kas minu mõtteid kuulatakse ka siis, kui need erinevad vanema omadest?

Kas ma tohin eksida?

Kas ma saan rääkida oma murest, kartmata kohest õpetust, kriitikat või hinnangut?

Kas vanem suudab minu tunnetega toime tulla ka siis, kui tal endal on raske?

Sooja ja avatud suhte kujunemisel on tunnustusel oluline koht, kuid sama tähtsad on aktiivne kuulamine, lapse tunnete aktsepteerimine, selged piirid ning oskus pärast konflikti kontakti taastada.

Vanema ülesanne ei ole lapsele pidevalt head enesetunnet pakkuda. Tema ülesanne on luua suhe, milles laps saab kogeda erinevaid tundeid ja õppida nendega toime tulema.

Mida võiks vanem enda käest küsida?

Enne kui hakkad teadlikult oma lapse tunnustamise viisi muutma, tasub mõelda ka oma kogemustele.

• Mille eest mind lapsena kiideti? Kas pigem saavutuste, kuulekuse või pingutuse eest?
• Kuidas väljendati minu peres armastust ja heameelt?
• Kas mul on lihtne oma lapsele öelda, mida ma tema juures hindan?
• Kas ma märkan last ka siis, kui ta midagi erilist ei saavuta?
• Kuidas reageerin, kui laps ei vasta minu ootustele?
• Mida soovin oma lapsele meie suhtest kaasa anda?

Nende küsimuste eesmärk ei ole otsida oma vanemate vigu või hinnata ennast hea või halva vanemana.

Pigem aitavad need märgata, millised suhtlemisviisid on meile tuttavad ja milliseid soovime teadlikult kujundada.

Lõpetuseks: laps ei vaja pidevat hindamist, vaid märkamist

Kas last saab liiga palju kiita?

Kui kiitus tähendab pidevat hindamist, ülivõrdes võrdlemist või kinnitamist, et laps on eriline ainult siis, kui ta midagi hästi teeb, võib sellel olla soovimatuid tagajärgi (Brummelman et al., 2017).

Aga siirast huvist, soojusest ja märkamise kogemusest ei pea vanem teadlikult loobuma hirmus, et laps muutub liiga enesekindlaks.

Laps ei vaja täiuslikku vanemat ega täiuslikult sõnastatud mina-sõnumeid.

Ta vajab võimalust kogeda, et teda nähakse, kuulatakse ja väärtustatakse ka siis, kui ta ei ole kõige tublim, kõige targem ega kõige edukam.

Ja võib-olla on tunnustava mina-sõnumi üks olulisemaid väärtusi hoopis selles, et see õpetab meid vanematena rohkem märkama.

Mitte ainult seda, mida laps teeb õigesti.

Vaid seda, milline on meie suhe temaga ja mida me selles suhtes väärtustame.

Suhted loovad mustreid. Mustrite mõistmine loob võimalusi.

Kas tunned, et tahaksid oma lapsega suhelda teisiti, kuid vanad harjumused kipuvad korduma?

Gordoni suhtlustreening aitavab harjutada kuulamist, enda vajaduste väljendamist ja tunnustamist viisil, mis toetab vastastikust mõistmist. Info algavate koolituste kohta leiad Perekoolitusühingu Sina ja Mina kodulehel.

Pere- ja paariteraapias on võimalik uurida, kuidas meie varasemad suhtemustrid mõjutavad tänaseid suhteid ning kuidas luua rohkem mõistmist ja kontakti.

Kasutatud kirjandus

Brummelman, E., Nelemans, S. A., Thomaes, S., & Orobio de Castro, B. (2017). When parents’ praise inflates, children’s self-esteem deflates. Child Development, 88(6), 1799–1809. https://doi.org/10.1111/cdev.12936

Geeraerts, S. B., Spitzer, J., Schulz, S., Capaldi, D. M., Kerr, D. C. R., & Branje, S. (2025). Intergenerational stability in parenting across two generations: A multilevel meta-analytic review. Psychological Bulletin, 151(9), 1170–1195. https://doi.org/10.1037/bul0000494

Gordon, T. (2000). Parent effectiveness training: The proven program for raising responsible children (Rev. ed.). Three Rivers Press.

Gordon Training International. (n.d.). Origins of the Gordon Model. https://www.gordontraining.com/thomas-gordon/origins-of-the-gordon-model/

Gunderson, E. A., Sorhagen, N. S., Gripshover, S. J., Dweck, C. S., Goldin-Meadow, S., & Levine, S. C. (2018). Parent praise to toddlers predicts fourth grade academic achievement via children’s incremental mindsets. Developmental Psychology, 54(3), 397–409. https://doi.org/10.1037/dev0000444

Weeland, J., Brummelman, E., Jaffee, S. R., Chhangur, R. R., van der Giessen, D., Matthys, W., Orobio de Castro, B., & Overbeek, G. (2022). Does caregivers’ use of praise reduce children’s externalizing behavior? A longitudinal observational test in the context of a parenting program. Developmental Psychology, 58(7), 1371–1385. https://doi.org/10.1037/dev0001357